Silver Vahtre isikunäitus

Festivali ajal on Athena Keskuses avatud Silver Vahtre isikunäitus viimase 25. aasta jooksul tehtud teatriplakatitest.

Silver Vahtre kirjutab:

TEATRIKUU
ENSV Kultuuriministeerium 1986

Järgmiseks põnevaks teatrikontaktiks andis ainet Teatrite Valitsuse tellimus noortele suunatud teatrikuu plakati tegemiseks. Ilmselt sooviti noorte teemat käsitlema kedagi tolleaegsetest noorepoolsetest menukatest plakatistidest.

Ülesanne oli üsna keeruline, peale propagandistliku üldsuunise polnud õieti mingit noortele suunatud teatri ühiskujundit. Õnneks ei oodatud siiski ka poliitplakatit ja pakutud ideed kasutada commedia dell`arte stiilivõttena ei vaidlustatud.

Idee ideeks, aga siit alles peavalu algas. Heakene küll – pildistame commedia dell`arte võtmes lavastusplakati, aga keda pildistada – kõikidest teatritest kõiki näitlejaid ju ei võta, aga keda siis võtta, keda jätta. Kasutada elukutselisi modelle? Need jälle seostuvad Moemaja, Reklaamiklubi ja Tallinna Kaubamajaga. Lõpuks otsustasin kutsuda fotoseansile hoopis tuttavad kunstnikud, kellel poleks teatriga pistmist ja kes oleks nägupidi tuntud pigem Kuku klubis kui tänavatel.

Ehitasime fotograaf Tiit Vernikuga lihtsa lokaaltoonides võtteplatsi, kutsusime sõbrad-kunstnikud stuudiosse ja tegime tööd meeldivas kollegiaalses vaimus. Nii esindavadki 1986. aasta teatrikuud Eestis kolombiinina disainer ja plakatist Aili Ermel, pjerroona disainer, plakatist ja graafik Jüri Kass ning arlekiinina metallikunstnik Ene Kivilo.

Stuudiovõttest enam aega võttis teatrikuu märgi tegemine. Seda mult tegelikult ei tellitudki, soovisin ise mingi märgilise lahenduseni jõuda. Selgus, et teatrimaskide yin-yang vormis kuukettasse joonistamine nõudis üksjagu pusimist. Niipalju oli sellest siiski kasu, et kakskümmend aastat hiljem teatripäeva korraldamisel Endlas, kui mul oli kiiresti teatrikuu märki vaja, kõlbas omaaegne jälle kasutada. Tuli ta ainult arvutisse viia ja sedagi tegi minu eest abikaasa Mall.

Miks aga nimetasin selle plakati tegemist põnevaks teatrikontaktiks? Sest pildistamiseks tuli Estoniast kostüümid laenutada. Juba teist korda viis elutee mind templi altarite taha ja elamus ei jäänud tulemata. Muidugi olid tagatrepid, garderoobikoridorid, riieturid, kostüümiladu ja selle juhataja huvitavad, aga kustumatu mulje jätsid siiski näitlejad, eriti kaks ooperikoori meest, kes uhketes võltsbrokaatmantlites, kõverad võltsmõõgad vööl ja kahused võltshabemed rinnal täiesti ebaromantilises suitsunurgas „Priimat“ tõmbasid ja arutasid, mida õnnestuks õhtuks lastele süüa osta, ise poole kõrvaga kähisevast krapist lavalekutset oodates. Kõik see oli kuidagi nii sürrealistlik ning kaasakiskuv. Tammsaare pargis läksid puud lehte, elu tundus igavene ja vene impeeriumi liigestes oli kuulda raginat.

LIHTSALT LIHA
Ugala 1987

Ühel jälle täiesti igapäevasel päeval teatas minu uus tuttav, Ugala kunstiline juht Jaak Allik, et tema poolt juhitavas teatris on tööle asunud noor lavastaja, kes plaanib välja tuua lühinäidendite õhtu. Häda aga selles, et üks paladest, Samuel Becketti „Sõnadeta lugu“ olla lavatehniliselt nõnda komplitseeritud, et korralised lavakujundajad seda teha ei võta. Kas mina kui tööstusdisainer ei sooviks kätt proovida? Ja teha üksiti ka reklaamplakat?

Nii sain tuttavaks lavastaja ja näitleja Peeter Tammearuga. Sain teada, et kui lavastajaisand ja kunstnikuhärra pärast proovi veini joovad, tekib veel hulgaliselt helgeid ideid. Sain teada, et teatri tagaukse nimi on valvelaud, et lavatornist ehk nöörlaest üles-alla liikuvad torud on stanged, et tagalaval rippuva kanga nimi on horisont, sain teada, et näitemängu paljundatud teksti kutsutakse tekstiraamatuks ja et Ugalas on Eesti moodsaim lavatehnika.

Mis Beckettisse puutub, siis tema „Sõnadeta lugu“ osutus tõepoolest ainult üheks pikaks autori nõuandeks ehk remargiks – kõrb, palm, taevast langevad kuubikud – ei midagi erilist, mõtlesin, täis algaja ülbust. Kehitasin õlgu, konstrueerisin tekstiraamatus näpuga järge vedades vajalikud elemendid ning esitasin maketi ja kavandid, endal süda must, sest ei jõudnud lisada sõlmede jooniseid ega spetsifikatsioone vajaminevate poltide ning mutrite kohta. Neid ei küsitudki, lavastusala juhataja Ülo Selter tundis vaid huvi, kas palm on tõesti üle kahekümne meetri pikk, et ega seda palju pole. Nii sain veel lisaks teada, et millimeetermõõdu kasutamine pole teatris kombeks.

Plakati lavastasime fotograaf Tiit Vernikuga tema asutuse stuudios. Kuna lavastus koosnes neljast lühinäidendist, ühe osa nimi pealkirjaks, siis kasutasin kogu kupatuse kirjeldamiseks samu materjale ja esemeid (rekvisiite) kui laval, üritades samas vältida lavastuse kirjeldamist, sest olin juba ERKI-s juhendaja Villu Järmuti käest kuulnud, et plakat peab huvi äratama, mitte kõike ära seletama.

Pildistasime kaks versiooni – esimese ja pisut konventsionaalsema teise, mis töösse lubati. Muide, mida vähemaks jäi nõukogude võimu, seda vähemaks jäi keeldusid, vähemaks jäi aga ka raha. 1991. aastal Raivo Trassi poolt Eesti Draamateatris lavastatud „ROMANTIKUTE“ plakat jäi näiteks just seetõttu trükkimata.

Lavastus tuli välja, seda etendati koguni viis korda, plakat aga osales veel aastaid mitmesugustel näitustel. Mina olin avastanud, et laval võib tegeleda südamelähedaste ruumiprobleemidega, selle eest koguni tasu saada, ning märkamatult üle läve astunud.

Mati Unt kirjutas juba 1974. aastal oma „Musta mootorratturi“ lõppu: „Kel värske liha maitse suus, see murrab edasi“. Tark mees, kust ta teadis?

Näitus avatakse 8. septembril kell 13:00 Athena Keskuses.